Aasta lühimat ja Eestis statistiliselt kõige külmemat kuud veebruari tundis vanarahvas küünlakuu, hundikuu, vastlakuu, kassikuu, külmakuu ja lumekuu nimede all. Neist ehk huvitavaim on kassikuu, mis tuli sellest, et veeburaris oli kassidel endale söögipoolise püüdmine lume ja külma tõttu raskendatud ning neile tuli sahvrist head-paremat juurde jagada.

Aeg lendab ja sellega koos pöördub ka tähistaevas. Raske uskuda, aga viimastel kuudel lõunataevast domineerinud Orioni tähtkuju hakkab veebruari kesköödel juba otsapidi loojuma. Temaga koos triivivad madalale läänetaevasse ka Sõnnis asuvad Plejaadide (Messier 45) ja Hüaadide (Caldwell 41) hajusparved ning Andromeeda ja Kolmnurga galakatikad samanimelistes tähtkujudes. Nende vaatlemist ei tasu seega väga hommiku poole jätta.

Õhtuti näeme lõunasuunas veel Talvekuusnurga-nimelise asterismi idapoolset serva Veomehe, Kaksikute, Väikese ja Suure Peni tähtkujude näol. Heledaid tähti leidub neis kõigis, kuid Suure Penis paistev Siirius ületab neid kõiki. Et Eesti laiuskraadilt ei tõuse Siirius kunagi väga kõrgele, vilgub see atmosfääri tõttu kohati nii tugevalt ja erivärviliselt, et vähem taevast tundvad inimesed peavad seda mõnikord mõneks inimloodud või lausa ebamaiseks lennuvahendiks.

Ida poole liikudes kohtame Vähi, Lõvi, Hüdra ja Sekstandi tähtkujusid, mis võrreldes eelmainitud tähtkujudega väga silmatorkavaid tähti ei sisalda. Peale südaööd tõusevad juba päris kevadised Jahipenide, Bereniike juuste, Karjase, Põhjakrooni, Neitsi ja Herkulese tähtkujud. Pea kohalt keeravad pimeduse saabumisest päikesetõusuni end läbi Ilvese, Suure Vankri ja Lohe tähtkujud.

Õhtu Kesköö Hommik

Tähtede hällideks olevatest udukogudest paistavad Penide vahel asuvas Ükssarviku tähtkujus suur Roseti udukogu (NGC 2244), Koonuse udukogu (NGC 2264) ning Kajaka peegeldusudu (NGC 2264). Orioni tähtkuju kohalt leiab Ahvipea udukogu (NGC 2174), Kaksikute tähtkujust meist 5000 valgusaasta kaugusel asuva endiselt paisuva supernoovajäänuki hüüdnimega Millimallikas (IC 443) ning Veomehe tähtkujust punakalt hõõguva Leegitseva Tähe udu (IC 405).

Meie galaktika kettas asuvate objektide hulgast, mille üksikuteks tähtedeks lahutamiseks piisab binoklist, tasub üles leida Vähi tähtkuju keskel särav Sõime hajusparv (Messier 44), selle all asuvad Kuldsilma (Messier 67) ja Messier 48 tähist kandvad täheparved.

Parved ja galaktikad

Hajusparvede ja udukogude poolest rikkalik Linnutee riba loojub veebruari hilisõhtuti läände ning tõuseb uuesti enne koitu. Seega avaneb meile öö keskel vaade kodugalaktikast väljapoole. Nähtavale ilmuvad Linnutee tasandi kohal tiirlevad kerasparved ja kõikjale Universumisse laiali pillutatud kaugemad galaktikad. Veebruari lõpus algab astrofotograafide jaoks nn galaktikate hooaeg, mis kestab suurema osa kevadest (Eestis paneb sellele praktilise piiri valgete ööde saabumine).

Sadu tuhandeid tähti sisaldavatest kerasparvedest, mis pakuvad teleskoobis kaunist vaatepilti, tasub veebruari hilisõhtutel vaadelda nelja tuntumat. Need on Messier 3 Jahipenides, Messier 53 Bereniike juustes ning madalamal kirdetaevas Herkulese tähtkujus asuvad Messier 92 ja Messier 13 – viimane neist on tuntud Suure Herkulese Parve nime all ning on põhjapoolkera taeva üks tuntumaid ja heledamaid.

Galaktikatest on astrofotograafidele ja suurematele visuaalse vaatluse teleskoopidele soodsas asendis fantaasiarikaste nimedega Tuuleratta (Messier 101), Veekeerise (Messier 51), Päevalille (Messier 63), Kassisilma (Messier 94) ja Vaala (Caldwell 32) spiraalgalaktikad, mis asuvad kõik Suure Vankri aiste kõrval või „all“. Teisel pool Suurt Vankrit ning peaaegu seniidis asub tuntud Bode’i (Messier 81) ja Sigari (Messier 82) galaktikate paar. Kõik need sadu miljardeid tähti sisaldavad saar-Universumid asuvad meist mõnekümne miljoni valgusaasta kaugusel – Universumi mastaabis meie lähinaabruses, kuid siiski vahemaadel, mida inimlikus mastaabis hoomata ei saa.

Liidame päeva?

Iga nelja aasta tagant on kalendris niinimetatud liigaasta, mil veebruar on tavapärasest pikem, sisaldades tavapärase 28 päeva asemel 29 päeva. Selle päeva lisamine igale neljandale aastale ei ole vingerpuss eesmärgiga takistada 29. veebruaril sündinud inimestel kolm aastat järjest oma sünnipäeva tähistada, vaid sel on igati vajalik põhjus. Oleks väga mugav, kui Maa teeks ümber Päikese ühe täistiiru ja ühtlasi ka täisarvu pöördeid Päikese suhtes (päikeseööpäevi) oma telje ümber näiteks täpselt 365 ööpäevaga. Sellisel juhul võiks kalendrid ühtviisi aastatuhandeid kesta.

Tegelikkuses kestab üks Maa aasta (tiir Päikese ümber) umbes 365,2422 päikeseööpäeva (pööret telje ümber). See tähendab, et ilma midagi muutmata hakkaksid pööripäevade – nendega koos ka aastaaegade – kuupäevad kalendri suhtes triivima: 100 aastaga oleks nihe 24 päeva ning 754 aastaga vahetaksid südasuvi ja -talv oma kohad kalendri suhtes ära. Et sellist ebamugavust vältida, on sõnastatud üks kaval algoritm:

1. iga 4-ga jaguv aasta on liigaasta,
2. iga 100-ga jaguv aasta ei ole liigaasta,
3. iga 400-ga jaguv aasta on liigaasta.

Selle algoritmi tagamaade mõistmiseks liigume sammhaaval. Nagu enne nägime, on 365-päevane aasta liiga lühike. Kui lisada iga nelja aasta tagant üks lisapäev, kujuneks aasta keskmiseks kestuseks 365,25 ööpäeva (meenutagem, et tegelik on 365,2422). Selline kalender oligi läänemaailmas Juuliuse kalendri nime all pikalt kasutusel, kuid 16. sajandiks oli see väike erinevus kuhjunud nii, et kevadised pööripäevad toimusid 20. märtsi asemel 10. märtsi paiku. Kirikupühade kuupäevade erinevus looduses toimuvast oli silmnähtav ning paavst Gregorius XIII juhtimisel täiendati liigaastate arvestamise algoritmi 100- ja 400-aasta reeglitega.

Kui iga saja aasta tagant üks liigaasta tühistada, võtame sajandi peale ühe ööpäeva (0,01) tagasi ning aasta pikkuseks saaks 365,24 ööpäeva, kuid nüüd on aasta taas veidi liiga lühike. Kui nüüd iga nelja sajandi tagant üks liigaasta taastada, lisandub keskmisele aastale 0,0025 ööpäeva. Tulemuseks saame 365,2425 – enam-vähem sarnane reaalsusega, kuid siiski mitte täpselt. Allesjäänud pisike erinevus tähendab, et 10 000 aasta peale jääb Gregoriuse kalender tegelikkusest umbes kolm päeva maha.

Gregoriuse kalendrit saaks täpsemaks teha veel järgnevate reeglite lisamisega, näiteks iga 4000-ga jaguva aasta mitte-liigaastaks tegemisega, kuid sellist kauget tulevikku mõjutavat muudatust pole keegi praktikas rakendanud. Tasub märkida, et mitmete tuhandete aastate ulatuses ei ole eelnimetatud Maa aasta pikkus 365,2422 päikeseööpäeva päris püsiv ning teiste planeetide gravitatsioonilised mõjud Maa orbiidile koos Kuu loodete mõjust tingitud päeva pikkuse muudatustega muudavad sellise täpsusega kalendri ebapraktiliseks.

Olulisi sündmusi astronoomia ajaloos

1.02 2003	USA kosmosesüstik Columbia puruneb pärast 16-päevast orbitaalmissiooni atmosfääri sisenemisel. Süstiku tiiva esiserva kuumuskaitse oli saanud stardi ajal lisakütusepaagi küljest pudenenud isolatsioonivahu tükkide tõttu kahjustada, võimaldades atmosfääri sisendes kuumadel gaasidel tiiva sisemusse pääseda. Kõik pardalolnud 7 meeskonnaliiget hukkuvad.
3.02 1966	NSVLi sond Luna 9 sooritab esmakordse eduka pehme maandumise Kuu pinnal. Sond töötab Kuul kolm päeva, saates tagasi fotosid oma maandumiskohast ning mõõtes ümbritsevat kiirgustaset.
5.02 1963	Hollandi päritolu USA astronoom Maarten Schmidt tuvastab kvasari 3C 273 spektris tugevas punanihkes olevad vesiniku spektrijooned, selgitades sellega nende seni tundmatute objektide olemuse kui kaugete galaktikate väga heledad tuumad.
5.02 1974	USA kosmosesond Mariner 10 kasutab esmakordselt “gravitatsioonilise linguheite” manöövrit, lennates lähedalt Mööda Veenusest, et suunata oma trajektoor Merkuuri poole.
8.02 1969	Allende meteoriit langeb Mehhiko Chihuahua osariiki, puistades tuhandeid kilde üle mitmesaja ruutkilomeetri suuruse kõrbeala. Tegemist on kõige suurema ja enam uuritud süsinik-kondriit tüüpi meteoriidiga, mis on Maalt leitud, võimaldades teadlastel uurida Päikesesüsteemi kõige ürgsemaid teadaolevaid materjale.
9.02 1986	Halley komeet läbib oma viimatise periheeli, olles sel korral Maalt vaatlemiseks üpris ebasoodsas asendis. Järgneval paaril kuul uurib seda kuulsat komeeti esmakordselt tervelt viis erinevatest riikidest pärit kosmosesondi. Halley komeedi naasmist on oodata 2061. aasta juulis.
10.02 2009	Tehiskaaslaste Iridium 33 ja Kosmos 2251 kokkupõrge Maa orbiidil kiirusega umbes 12 km/s purustab mõlemad satelliidid ning tekitab Maa ümber tuhandetest tükkidest koosneva rusupilve.
12.02 1947	Sihhote-Alini raudmeteoriit langeb samaninelise mäestiku kohal Venemaa Kaug-Idas. Selle meteoriidi kilde on kokku korjatud üle 20 tonni ning üks 270 kg kaaluv tükk asub ka Tõraveres Tartu Observatooriumi Stellariumis.
12.02 2001	USA kosmosesond NEAR Shoemaker sooritab esmakordse pehme maandumise asteroidil 433 Eros.
14.02 1990	USA kosmosesond Voyager 1 pildistab 6 miljardi km (40 aü) kauguselt Maad ja teisi Päikesesüsteemi planeete. Foto Maast saab tuntuks hüüdnimega “kahvatusinine täpp“.
15.02 2013	Tšeljabinski meteooriplahvatus: umbes 18-meetrine kivise koostisega taevakeha siseneb Maa atmosfääri ning plahvatab 30 km kõrgusel maapinnast Venemaal Tšeljabinski oblasti kohal.
18.02 1930	USA astronoom Clyde Tombaugh avastab sama aasta 23. ja 29. jaanuaril tehtud taevafotosid võrreldes Pluuto, mis nimetatakse järgmiseks 76 aastaks Päikesesüsteemi üheksandaks planeediks.
20.02 1986	NSVL saadab orbiidile esimese mooduli kosmosejaamast Mir, millest saab esimene moodulitena kokkupandud kosmosejaam. Miri ehitamine kestab kuni 1996. aastani ning kosmosejaam püsib orbiidil kuni 2001. aastani, mil see kukutatakse kontrollitult Maa atmosfääri.
23.02 1987	Suures Magalhãesi Pilves umbes 168 000 valgusaasta kaugusel süttib supernoova SN 1987A, mis on ainus tänapäevaste vaatlusseadmete ajal toimunud supernoova Linnutees või selle lähiümbruses.
27.02 1942	Inglise füüsik James Stanley Hey avastab, et Päike, täpsemalt päikeseplekid, kiirgavad raadiolaineid. Avastuseni viis Saksamaa radarisegajate uurimine II maailmasõja ajal, mille käigus tuvastati meeterlaineline Päikeselt pärinev mürasignaal.
29.02 1504	Christoph Kolumbus kasutab astronoomilises almanahhis ennustatud kuuvarjutust Jamaica pärismaalaste hirmutamiseks, et need ta meeskonda jätkuvalt toiduga varustaks.