Aprill ehk naljakuu toob endaga kaasa päevadest juba märgatavalt lühemaks kahanenud ööd. Kui muidu oleks selle üle põhjust rõõmu tunda, siis taevavaatlejaid võib see veidi kurvaks teha. Jääb ju sedasi vähem aega taevast uurida ja lisa tuleb näpistada väärtuslikust uneajast.

Uneaja näpistamist süvendab märtsi lõpus aset leidnud kellade keeramine suveajale. Kuigi loodusel on meie ajaarvamisest ükskõik ja taevas kellakeeramisest sisuliselt ei muutu, nihutab keeratud kell tähistaevast argirütmide mõttes tund aega hilisemaks. Sel põhjusel on aprilli keskpaiga kella järgi kesköine taevas umbes sama, nagu oli märtsi lõpus. Ainult pimeda aja kahanemine lõikab nii õhtust kui ka hommikust vaatlusaega lühemaks.

Aprilliöödel paistavad lõunataevas Neitsi, Lõvi, Karjase, Berenike Juuste ja Jahipenide tähtkujud. Läänetaevasse loojuvad talvised Sõnni, Orioni, Kaksikute ja Veomehe tähtkujud ning ida pool tõusevad suvised Maokandja, Herkules, Lüüra ja Luik. Neist kahes viimases silma paistvad heledad tähed Veega ja Deeneb kuuluvad suve tulekut ennustavasse Suvekolmnurka, mille viimane nurk, Altair, tõuseb koos Kotka tähtkujuga pärast südaööd.

Linnutee helendav trass paistab kevadöödel peaaegu horisontaalselt madalal põhjataevas, mistõttu on kehvasti vaadeldavad selles asuvad arvukad udukogud ja tähtede hajusparved. See-eest on väga hea vaade Linnutee kohal tiirlevatele kerasparvedele ja kaugetele galaktikatele. Seepärast nimetatakse kevadet astronoomide seas ka galaktikate hooajaks.

Õhtu Kesköö Hommik

Aprill on põhjapoolkeralaste jaoks märkimisväärne põhjusel, et sellega saab läbi pea kolm kuud kestnud suuremate meteoorivoolude põud. Nimelt sõidame oma planeediga aprilli viimasel nädalal läbi pikaperioodilise komeedi Thatcheri poolt maha jäänud tolmupilvest. Tolmu sisse eksib ka kruusatera mõõtu tükikesi, mis tekitavad heledaid boliide. Lüüra tähtkujust Veega lähistelt välja lendavaid meteoore – lüriide – võib hea õnne korral näha kuni paarkümmend tükki tunnis.

Kauged saaruniversumid

Kõigi kevadtaevas leiduvate galaktikate üles loetlemine pole siin praktiline. Osaliselt on seda tehtud märtsikuu ülevaates. Kirjutame siin hoopis mõnest tuntumast pikemalt. Kerasparvede kohta, millest ilusamad on aprillis juba kõrgel lõunataevas paistmas, on pikemalt kirjutatud maikuu ülevaates. Esialgu võib neist ära mainida Messier 13 ja 92 Herkuleses, Messier 3 Jahipenides, Messier 5 Maokandjas ning Messier 53 Berenike Juustes.

Suure Vankri nurgatähe Dubhe lähedal paikneb üks meie poolkera tuntumaid galaktikapaare: Bode’i ja Sigari galaktikad, mis kannavad vastavalt tähiseid Messier 81 ja 82. Need Linnuteest 12 miljoni valgusaasta kaugusel asuvad galaktikad on üksteisest kosmilises mõttes lähiminevikus lähedalt möödunud ning helendavad nüüd selle käigus käivitunud tähetekkest. Bode’i spiraalgalaktika südames arvatakse asuvat ülimassiivne must auk, millesse langev gaas paneb selle ümbruse helendama. Sigar on aga nn tähepurske galaktika, mis tähendab, et selles toimuv keskmine tähetekke määr ületab Linnutee oma mitmekümnekordselt. Galaktikapaari on õrnade uduste laikudena näha ka binokliga, kuid soovitav on vaadelda vähemalt 8-tollise (20 cm) teleskoobiga.

Suure Vankri tiputähe Alkaidi all asub Messier 51 ehk Veekeerise galaktika, mis kuulub oma ebatavaliselt heleda tuuma tõttu nn Seyferti galaktikate hulka. Suure heleduse ja suhtelise läheduse tõttu oli Veekeerise galaktika esimene omataoline, mille spiraalset struktuuri teleskoobis visuaalselt märgati. Veekeerist on mingil määral näha ka binokliga, kuid tarvis läheb vähemalt 8-tollist teleskoopi ja väga pimedat taevast, et eristada selle kõrval asuvat väiksemat kääbusgalaktikat M51b. Tegemist põrkuva paariga, millest väiksem on ammuses minevikus ilmselt Veekeerise tasandist mitu korda läbi “kukkunud”, andes viimasele kaunid spiraalharud ning käivitanud mõlemas aktiivse tähetekke.

Tuuleratta hiidspiraalgalaktika ehk Messier 101 asub Suure Vankri tiputähe Alkaidi kohal, moodustades sellest järgmise tähe Miitsariga peaaegu võrdkülgse kolmnurga. Veekeerisega võrreldes asub Tuuleratas meile küll mõni miljon valgusaastat lähemal, kuid on sellest oluliselt väiksema heledusega. Samas sisaldab see ligi triljon tähte, mida on umbes kaks korda enam kui Linnutees. Pika säriajaga fotodelt on näha, et Tuuleratas paistab meile praktiliselt otse pealtvaates ning selle spiraalharud on naabergalaktikate gravitatsiooni poolt ühele küljele välja venitatud. Noorte ja kuumade täheparvede rohkus annab sellele sinaka värvuse. Tuuleratast tasub vaadelda vähemalt 10-tollise (25 cm) teleskoobiga.

Berenike Juustes on aprillis parim aeg vaadelda ja pildistada spiraalgalaktikat NGC 4565, mida kutsutakse ka Nõela galaktikaks. Sellise nime on see teeninud väga lihtsal põhjusel – teleskoobiga vaadates paistab see justkui pika peenikese nõelana, mis on keskelt natukene paksem. Oma suhtelise läheduse tõttu on see üks parimaid näiteid külgvaates paistvast spiraalgalaktikast. Astronoomidel on põhjust arvata, et oma ehituselt ja suuruselt võib see olla üsna sarnane Linnuteele.

Neitsi tähtkuju alumises ääres asuv Messier 104 kannab tabavalt Sombreero galaktika hüüdnime. Tegemist läätsekujulise hiidgalaktikaga, mille tasandit läbib kitsas tume tolmuvöönd. Sombreero galaktika on mõõtmetelt umbes poole Linnutee laiune, kuid väga täherikas, sisaldab tõenäoliselt Linnuteest enam tähti ning selle läheduses avastatud kerasparvede arv ligineb kahele tuhandele – kümme korda rohkem kui Linnuteel. Sombreero on Neitsi galaktikaparve üks heledamaid liikmeid ning on uduse pallina näha isegi suhteliselt tagasihoidliku teleskoobiga. Kuna Sombreero asub Eesti laiuskraadilt nähtuna suhteliselt madalal, on aprillis selle vaatlemiseks parim aeg vaid paar tundi enne ja pärast südaööd.

Olulisi sündmusi astronoomia ajaloos

1.04 1960	USA satelliit TIROS-1 alustab esmakordselt orbiidilt pidevat Maa-vaatlust, edastades ilmastikuvaatluste eesmärgil pidevat teleülekannet.
2.04 1865	Prantsuse füüsikud Hippolyte Fizeau ja Léon Foucault jäädvustavad esimese foto Päikesest.