Vana-Rooma kahenäolise jumala Januse järgi nimetatud kuuga algab meie planeedi tiir ümber Päikese. Seda muidugi vaid kalendri mõttes, sest Maa orbiidil ümber Päikese pole looduslikult määratud algus- ega lõpp-punkti. Rahvasuus on see tuntud ka kui näärikuu, südakuu, helmekuu, algukuu või talvistekuu.

Võrreldes pilviste sügiskuudega, esineb jaanuaris Eestis suurema tõenäosusega selget öötaevast. Kuigi talvine pööripäev on möödunud ning ööd muutuvad üha lühemaks, ei tasu veel karta pimeda aja vähesust; kuni kevadise võrdpäevsuseni on ööd päevadest pikemad.

Varaõhtusest lõunataevast leiame lisaks idast läände ulatuvale Linnuteele veel sügisöid meenutavad Pegasuse, Andromeeda, Perseuse, Kalade, Jäära ja Vaala tähtkujud. Hilisõhtuks on need asendunud mitmeid heledaid ja tuntud tähti sisaldavate Veomehe, Sõnni, Orioni, Suure ja Väikese Peni ning Kaksikute tähtkujudega. Neist kõige madalamal paiknevas Suures Penis särab ja tüüpiliselt ka vilgub öise taeva kõige heledam täht – Siirius, mida rahvasuus kutsutakse Orjatäheks.

Öö edenedes näeme ida poolt tõusmas kevadet kuulutavaid Lõvi, Vähi, Jahipenide, Bereniike Juuste ja Neitsi tähtkujusid. Sealt leiame ohtralt kaugeid galaktikaid ja Linnutee orbiidil tiirlevaid kerasparvi. Selleks ajaks, kui Päike oma kumaga idataevast valgustama asub, on needki lõunataevasse liikunud. Kui kogu öö ehast koiduni otse pea kohale vaadata, siis käivad sealt Põhjanaela ümber keerleva karusellina läbi Kefeus, W-kujuline Kassiopeia, Kaelkirjak, Ilves ning viimaks Suur Vanker.

Õhtu Kesköö Hommik

Vöö ja mõõgaga sõdalane

Orion ehk Eesti rahvapärimuses Koot ja Reha on astronoomilises mõttes liiga rikkalik piirkond, et sellel mitte pikemalt peatuda. Tänu oma asukohale taevaekvaatoril on see heledatest tähtedest koosnev kujund osaliselt või täielikult vaadeldav kogu planeedil ning eri rahvad on sellele andnud palju erinevaid nimesid. Eestis ületab tema tuntust ilmselt vaid Suur Vanker.

Kreeka mütoloogias oli Orion vägev sõdalane ja jahimees, kelle Zeus pärast saatuslikku skorpionipistet taevasse tõstis, kus ta nüüd ühes käes oma jahinuia keerutab ning teises kilpi hoiab. Kuigi taevatähtedest on elusat pilti raske silme ette manada, võib tähtkuju kirjeldada järgmiselt: punane Betelgeuse ja sellest paremal asuv Bellatrix kujutavad Orioni õlgu, sinine Riigel ja sellest vasakul paiknev Saiph on tema jalad. Nende nelja tähe keskel asub kolmest reas asuvast tähest koosnev Orioni vöö, millelt ripub omakorda kolmest tähest väljajoonistuv Orioni mõõk.

Kõik eelnimetatud tähed on meie Päikesega võrreldes tõelised hiiud. Näiteks sinine ülihiid Riigel paistab meile umbes sama heledana kui Prooküon, mis on üks Päikesele lähimaid tähti. Riigel asub aga 70–80 korda kaugemal, umbes 800–1000 valgusaastat, ning selle heledus on mitusada tuhat korda Päikesest suurem. Sarnane lugu on punase Betelgeusega, mis on oma elupäevade lõppu jõudnud ning paisunud nii suureks, et Päikesesüsteemis asudes ulatuks selle pind Jupiteri orbiidini. Betelgeuse peaks astronoomilises mõttes lähiajal supernoovana plahvatama – kui see juhtub, võib see mõnda aega paista taevas sama heledana kui täiskuu.

Orioni vöö kolm tähte, Alnitak, Alnilam ja Mintaka, on samuti hiidtähed, mis asuvad meist 1200–2000 valgusaasta kaugusel. Kõige parempoolsem täht, Mintaka, on hea taevas orienteerumise abivahend, sest asub üsna täpselt taevaekvaatoril. Vöö vasakpoolse tähe, Alnitaki, vahetust lähedusest leiab Hobusepea udukogu (Barnard 33), mille hüüdnimi tuleb ühest sealse tumeda pilve siluetist. Selle kõrval paistab Leegi udu (NGC 2024), mis helendab oma sisemuses hiljuti tekkinud noorte ja kuumade tähtede ioniseeriva kiirguse tõttu. Neid udusid paraku palja silmaga ega ka enamike teleskoopidega visuaalselt vaadeldes ei näe.

Kuigi silmaga vaadeldes paistab Orioni mõõk koosnevat kolmest üksteise lähedal asuvast tähest, on keskmine neist tegelikult kuulsa Orioni suure udukogu ehk Messier 42 hele tuum, mille moodustab väga noorte ja kuumade tähtede kogum – Trapetsi täheparv. Oma läheduse ja suuruse tõttu on Orioni udu üks hobiastronoomide meelisobjekte, kuna selle nägemiseks piisab isegi binoklist. Orioni tähtkujust leiab veel teisigi udukogusid: näiteks Orioni udu kohal paistab Jooksva mehe udukogu, „mõõga“ all asub NGC 1999 ehk Sinise silma udukogu, tähtkuju läänepoolsest servast leiab NGC 1788 udukogu ning Hobusepeast Betelgeuse poole liikudes leiame värvilise Messier 78. Orioni „nuia“ kõrval asub NGC 2174, mida kutsutakse ka Ahvipea udukoguks ning Riigeli kõrval paikneb madala heledusega peegeldusudu IC 2118, mis kannab Nõiapea udukogu nime.

Kokkuvõttes asuvad kõik need objektid hiiglaslikus Orioni molekulaarpilve kompleksis, mis on meile üks lähimaid ja suurimaid tähetekke piirkondi. Ülipikkade säriaegadega fotodel tuleb nähtavale läbi kogu Orioni tähtkuju kaarduv suur punakas rõngas, mida nimetatakse Barnardi silmuseks. Arvatakse, et see võib olla ammuse supernoova hajuv serv, mille Trapetsi täheparve kuumad hiidtähed sadade valgusaastate kauguselt helendama panevad.

Langevad tähed

Jaanuari meteoorivooludest väärivad kindlasti märkimist kvadrantiidid, mille ideaalsetele vaatlustingimustele vastav tunniarv võib olla kuni 200. Tavaliselt tipneb see meteoorivool vaid paaritunnise maksimumiga 3.–5. kuupäeva vahel. Kvadrantiidide radiant asub Karjase ja Lohe tähtkujude piiril, kus meteoorivoolu avastamise ajal asus nüüdseks taevakaartidelt kadunud Kvadrandi tähtkuju.

Aeg kurvis kihutada

Jaanuari alguses (olenevalt aastast 3. või 4. kuupäeval) jõuab Maa orbiidil periheeli ehk punkti, kus selle kaugus Päikesest on aasta väikseim. Kuigi täpne kaugus varieerub aastast aastasse, asub Maa periheelis Päikesele ümmarguselt 5 miljonit kilomeetri lähemal kui pool aastat hiljem afeelis. Maisete mõõdupuude järgi võib 5 miljonit kilomeetrit tunduda tohutu vahemaana (12-kordne Maa ja Kuu vahekaugus), aga suhteliselt on muutus üsna väike – meie planeedi teekond ümber Päikese on praktiliselt ümmargune, asudes põhjapoolkera talvel Päikesest umbes 147 miljoni kilomeetri kaugusel ning suvel 152 miljoni kilomeetri kaugusel.

Saksa astronoomi Johannes Kepleri planeetide liikumist kirjeldavate seaduste kohaselt peab Maa Päikesele lähemal asudes liikuma kiiremini kui kaugemal. Tõepoolest, Maa orbitaalkiirus jaanuari alguses on umbes 30 kilomeetrit sekundis ehk ligi 1 kilomeeter sekundis kiirem kui juulis. See tähendab, et põhjapoolkera talv on keskmiselt viis päeva lühem kui suvi, kuigi see ei pruugi paljudele nii tunduda.

Päikesele lähemal asudes paistab see meie taevas ka umbes kolm protsenti suuremana kui juulis. Kui teha jaanuaris ja juulis päikesekettast sama kaamera, objektiivi ja suurendusega foto, siis saab igaüks selles ise veenduda.

Olulisi sündmusi astronoomia ajaloos

1.01 45 e.m.a	Julius Caesari käskkirjaga hakkab Rooma Vabariigis kehtima Juuliuse kalender, mille esimene kuu on jaanuar. See kalender levis hiljem üle kogu kristliku maailma ning on meil tänapäeval kasutusel oleva Gregoriuse kalendri eelkäija.
1.01 1801	Itaalia astronoom Giuseppe Piazzi avastab Cerese, mida loetakse esialgu uueks Päikesesüsteemi planeediks, hiljem asteroidiks ning tänapäeval on see liigitatud kääbusplaneediks.
1.01 1925	Edwin Hubble esineb Ameerika Astronoomiaseltsi koosolekul ettekandega oma vaatlusandmetest, millega ta määras muutlikke tähtede heleduse põhjal Andromeeda udukogu kauguse, tõestades selle paiknemise kaugel väljaspool Linnuteed.
1.01 2019	Kosmosesondi New Horizons möödalend Arrokothist, mis on seni kaugeim külastatud Päikesesüsteemi objekt, asudes möödalennu ajal Päikesest 43 aü (6,5 miljardi km) kaugusel.
2.01 1959	NSVList stardib Luna 1, esimene Maa orbiidilt väljunud kosmoseaparaat. Algne plaan sond Kuule kukutada ebaõnnestub juhtimissüsteemi rikke tõttu ning sond lendab Kuust mööda, saades seega esimeseks Päikese ümber tiirlevaks tehiskaaslaseks.
2.01 2004	NASA kosmosesond Stardust möödub lähedalt komeedi Wild 2 tuumast, kogudes esmakordselt materjaliproove avakosmoses otse komeedi peast ja sabast. Maandumiskapsel väärtuslike proovidega naaseb Maale umbes 2 aastat hiljem.
3.01 2019	Hiina Kuu-missioon Chang’e 4 sooritab esmakordse pehme maandumise Kuu tagaküljele. Maanduriga koos saabus Kuu pinda uurima kulgur Yutu-2.
5.01 2004	USA astronoomid Mike Brown, Chad Trujillo ja David Rabinowitz avastavad 2003. aasta oktoobris Palomari observatooriumis tehtud fotodelt uue Neptuuni-taguse taevakeha, mille nimeks saab Vana-Rooma tülijumalanna järgi Eris. Selle taevakeha avastamine toob hiljem kaasa Rahvusvahelise Astronoomialiidu otsuse planeediks olemise kriteeriumite kohta, mille tulemusel Eris ning varasemalt planeediks nimetatud Pluuto liigitatakse ümber kääbusplaneetideks.
7.01 1610	Itaalia astronoom Galileo Galilei vaatleb esmakordselt oma vastloodud teleskoobiga Jupiteri ning avastab selle ümber tiirlevad kaaslased Io, Europa, Ganymedese ja Kallisto, mida hakatakse hiljem kutsuma Galilei kuudeks. Tegemist on esimeste avastatud taevakehadega, mis tiirlevad vaieldamatult mõne teise objekti ümber peale Maa. See avastus on üks olulisi vastuargumente läänemaailmas seni levinud geotsentrilisele maailmapildile.
10.01 1946	USA sõjaväe Projekt Diana käigus õnnestub esmakordselt mõõta Kuu kaugust Maast raadiolainete peegelduse abil.
11.01 1787	William Herschel avastab Uraani kaks suuremat kaaslast, Titania ja Oberoni, olles 1781. aastal avastanud ka planeedi enda.
14.01 2005	Cassini kosmosesondi pardal reisinud ESA maandur Huygens laskub Saturni kaaslase Titani pinnale, sooritades esmakordse pehme maandumise teise planeedi kuul ning ühtlasi Päikesesüsteemi välisosas.
16.01 1969	NSVLi kosmoselaevad Sojuz 4 ja Sojuz 5 sooritavad esmakordselt Maa orbiidil mehitatud kosmoselaevade vahelise põkkumismanöövri ning vahetavad omavahel meeskonnaliikmeid.
23.01 2003	Viimane raadiokontakt kosmosesondiga Pioneer 10, mis asus sel hetkel Maast umbes 80 aü (12 miljardi km) kaugusel.
24.01 1986	Kosmosesondi Voyager 2 möödalend Uraanist – see on tänaseni ainus seda kauget planeeti külastanud kosmosesond.
27.01 1967	Apollo 1 tulekahjus hukkuvad USA astronaudid Gus Grissom, Ed White ja Roger Chaffee.
28.01 1986	USA kosmosesüstik Challenger puruneb 73 sekundit pärast starti külma ilma tõttu rabedaks muutunud ning lekkivate kiirendusrakettide tihendite tõttu. Kõik pardalolnud 7 meeskonnaliiget hukkuvad.
31.01 1783	William Herschel vaatleb esmakordselt valget kääbust (40 Eridani B), kuid omaaegse tehnikaga ei ole tal võimalik selle olemuse kohta midagi enamat teada saada.
31.01 1958	USA esimene satelliit Explorer 1 avastab Maad ümbritsevad van Alleni kiirgusvööndid.